Läbi, läbi on selleks talveks minu maratonisõidud. Kui peale Tartu Maratoni jooksis rihm lõdvaks, siis nüüd jooksis rihm ikka väga maha. Väike siht on veel napilt kahe nädala pärast võistelda Keilas n.ö. viimasel lumel aga kui midagi huvitavat pakutakse siis läheb peale küll. Niisama nügima ikka läheb, kui tervis taastunud ja päike taevavõlvil.
Lühikokkuvõtted...
Tallinna Maraton:
Laupäeval saalihokimängul jalad kangeks, pühapäeval raske teekond. Seda peab tulevikus silmas pidama. Sõit oli muidu ilus, ilm viimasepeal aga jalg oli väss ja tulemus ei olnud päris see mida kõik võibolla ootasid. Kui aus olla, siis ei olnud ka selget eesmärki, rakse oli ennast motiveerida peale Tartut, mis peamine siht juba eelmise aasta mõtetes. Igastahes, jalad jooksid juba 5km hapet korralikult täis e. tegu oli minu jaoks selle, kui mitte ka eelmise, aasta lõikes raskeima sõiduga. Lisaks sellele sai määrdega alt mindud, ilm -2 kuni -6, suusad -8 kuni -15, paha paha paha :D Hambad tuli ikka risti ajada. Tulemuseks siis tiimiarvestuses pronksine koht, siiamaani oligi see veel puudu :D
Koht, Number, Isic, Aeg
188 265 Püss Indrek 2:21:33,2
256 354 Järvik Oliver 2:28:46,0
262 228 Hanni Rene 2:30:14,1
540 535 Liimal Henry 3:00:48,1
Haanja Maraton:
Tore tuisune teekond Haanjasse läbitud, Rimist viinad ostetud ja sardellid kotis. Mida sa hing veel oskad soovida! Sättisime ennast mõnusalt sisse, higistasime paar sõna loba ja keerasime rahulikult magama. Motivatsioon oli korralik, taas oli eesmärk. Tahe kõigile ära panna ja hooaja parim tulemus sõita oli kindel siht. Selleks sai isegi massaažis käidud, et lihas valmis oleks. Siis hakkas aga minu jaoks kergelt öeldes õudusunenägu. Magama jäädes hakkab külm, pakin ennast riidesse. Saan kuidagi sooja aga sees keerab. Öö möödub niheledes kuni kella 3 ajal suuremast hädast lahti saan ja mõned tunnid ka reaalselt magan. Hommikul on raske voodist tõusta, iiveldustunne ja lahtine kõht ei anna asu. Mis krt juhtunud on? Ega ei teagi, igastahes selle hetke seisuga ma maratoni läbima ei läinud. Tõmbasin siiski kompsi selga ja astusin kõht kõveras sööma. Teiste poolt kiidetud herkulapuder oli katsumus. Kaks lusikatäit, mitte enam. Kummelitee toob veidi leevendust aga nõrkus on peal. Starti minekust olen ma ikka väga kaugel, soovitatakse lausa öömajja ootama jääda. Siiki veereme kõik koos stardipaikka, kus iiveldustunde saatel otsustan sõrmed kurku ajada. Kogu magu välja lastud on loomulikult parem olla, ei ole ju põhjust, miks ma midagi kõhus tundma peaks, kui seal ei ole midagi. Ja nii ma siis läksin starti, kogu mõte mööda maailma laiali lennanud, isegi ei olnud kindel, kas ma tahan lõpetada. Start, leegens, veidi vajutan aga mitte kauaks, sest ega energiat õhust päris ei ammuta. Joogipunktid mööduvad vee ja tee peal, kogu sõidu ajal läheb söögiks üks tükk hapukurki ja geel (mingi 200kcal), tühine kogus. Joogipeatused olid mõnusad chillid, kepid käest, ei mingit kiirustamist, rahulikult. Teinekord on isegi hea niisama vaadata, kuidas endasugused ümberringi sahmerdavad, õpid :D Viimases punktis nagu Tallinna omalgi, kohtusin taas Oliveriga ning lisaks sellele ka oma kaaslasega lahinguväljalt Eesti Kaitseväest, seltsimees Maiduga. Tegime dringid ja läksime koos. Kaks km peale jooki e. 5km enne lõppu aga hakkas mul kipitama, mõtlesin, et kui nüüd pilgi eest lööb, siis ei ole hullu ja panin gaasi juurde. Nii sai nii mõnigi koht võetud ja väike edu kamraadide ees sisse. Märkus "Ära kiirust ületa" jäi selgelt silma ja see tegi ainult headmeelt. Lõpp, kõik, tehtud. Saun, jogurt, väike sugulase sünna, raudne eesriie ja uni.
Koht, Number, Isic, Aeg
313 323 Püss Indrek 2:59:47.0
415 306 Hanni Rene 3:08:21.8
429 422 Järvik Oliver 3:09:24.9
660 727 Liimal Henry 3:30:28.7
Kogu jutt, tehtud selleks korraks. By the way, hetkeseisuga parimad vastlakuklid Usin TR'is, Terko territooriumil. Häid vastlaid, pikka liugu ja kena naistepäeva kõigile naistele, neiudele, preilidele, prouadele, tirtsudele ja nii. Peab meeldima.
