Hommikul ärkad, tõused, hõõrud silmi. Hetk hiljem avastad ennast kuuma teetassi ja lastevorstiviiluag kaetud võileiva seltsist. Täna ei sajagi lund. Tühjaks imetud teetass jääb lauale vedelema, ei ole jaksu teda sealt nihutada ja põis surub hädale. Hambad likku, nägu märjaks, sokid kätte ja punuma. Töö, liiga palju küsimusi, liiga vähe aega kõigile vastamiseks. 48'st tunnist jääb päevas väheks ja läbi ta saigi. Kodu, ahju alla on lõke, juba läheb soojemaks. Peale eelmiseid kordi ei olegi jõudnud veel süüa. Nüüd on see hetk ja pehme diivan. Tüübid nügivad teleris kuule, aega on aega on kiiret pole kusagile. Luuk vajub kinni, pesu ja uinud. Oleks iga päev nii igav ma kooleks peale esimest nädalat ära. Ja mitte igavuse vaid stressi kätte.
Reedel, laupäeval saab sel korral topelt suuski määrida. Sain Rein Oru suusad ka enese hoole alla. Rein lubas isegi vabatehnikat lihvima tulla Keilasse, krdi hästi. Seltsimehed liituge!!! Tuleb üks kord see ühistreening ka ära teha :D Pühapäeva osas hakkab väike ärevus tekkima, jalg tatsub ja tahab tulistada. Enne aga on veel vaja laupäeval saalihokilahing maha pidada ja hommikune puder lasta hea maitsta. Oleks lust, kui rada pehme poleks. Aiii seda lusti.
Tulevikku silmas pidades paneme siia kirja ka paar rida, et hiljem lihtsam õppida oleks. Esimesed 25km läbisin Viru'l 1:50 kanti, viimased tõusid tulid üliraskelt. Kahtesesin, et esimeses toitlustuspunktis korralikult ei joonud. ei tohi niimoodi lollitada, 42km ei ole 25km treening. Peale 25 sõin ja jõin korralikult ja võtsin rahulikult. Tundsin kuidas energia tagasi tuleb aga mis läinud see läinud, teravust enam ei leia. Teise ringi tõusud tundusid lihtsamad kui esimesel, kuid eks ma hoidsin ennast ja seda näitab ka aeg. Igastahes viimastel kilomeetritel andsin kõik ja midagi enam varuks ei jätnud. Õppetund: joo ja söö ka siis kui otsest vajadust ei tunne. Uljaspäisus tasub hiljem valusalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar