KepidPuruks

Võimust on võtmas ühiskondlik raev. Esimesed piisad voolavad mööda valget plekkseina jättes endast hallitava jälje, joonistavad enese seinale millel keegi veel ei ole käinud. Aeg möödub, teadja vaatab, mööduja vaikib, olija mõtleb ja vihm kallab. Sein aga seisab, et piirata siivutut vabadust. Nagu natsikuritegu, mis kasvas aastaid tagasi, kuid haiseb tänasini. Seinas on uks, aeg teab, teadja möödub, mööduja vaatab, olija vaikib ja vihm ootab. Uks aga on kinni, et piirata vabadust. Nagu hirm, mis haarab kõrist üksilduse ees. Uks ei ole lukus, aeg peatub, teadja teab, mööduja möödub, olija vaatab ja vihm vaikib. See hetk lõppmatuses avab ukse, ainus tühjus mis ealses eksiteerinud annab võimaluse kukkuda rõõmus, kurbuses ja armastuses. Avaras tühjuses hoida käest ja see on kõik mida sa kunagi oled üldse tahtnud, millest hoolinud ning vajanud. Teinekord kui möödud ära kõhkle, ava see uks. Aegu näinud sein räägib oma loo, millest oleksid mööda vaadnud! I'm bulletbroof, nothing to loose! Cut'ige träna vahelt ära, Sia'l on jumet ->>> proovi kasvõi breath me'd youtube'st :D Kord teeb keegi sellest loost korraliku cover'i, mida hetkel kahjuks ei leidu.