Чемпионат Мира

Alutaguse metsades karastatud, sai ka 40. Tartu Maraton edukalt läbi sõidetud. Kord kirjas, enesetunne suurepärane, kõik imestavad ja ega mina juba vastust võlgu ei jää :P Aga väike ülevaade siis seiklustest suusarajale ja suusarajal.
Reede, energiatase on täiesti maas, neljapäevane mittetrennipäev mida ma veidi väga ootasin lendas kehva enesetunde taustal vastu taevast. Ainuke asi, mida tarka oskasin soovida oli magada. Uni, my love. Uskumatu ikka kuidas tõmbab nii tuimaks, et mitte miski ei koti kui väsinud oled. Ei liiguta, ei kõiguta, minge perse beebilõustad. Aga tühja ka ei viitsi viilida, nii et võtsin härjal sarvist ja lohistasin ennast, enesele väikest vimkat mängides, härra Petsi ja preili Liisu juurde kus kamraadid pokkerit tagusid ning väikest napsi ära kasutasid. Lifesaver, that what it came. Paar ringi kaarte, väike rumm-koola ja esimene lahkuja aga sai veidi hingata ja rampväsinuna on inimestel soodumus ennast erakordselt välja puhata, tekib säärane komensatsiooni moodi pauk. Mõnus.
Suuskade määrimine, mis ime mis ime :D Külma kardeti, ka mina, enam kui Savisaart ja see andis oma tulemuse ka libestil tünnilaua all. Ei tundunud reaalne sõita kaua peas möörelnud eesmärgi sihil (koht 800 sees ja väike mõte alla 4 tunni), kerge hirm oli haaranud suusakurusid asjaarmastajaid lükka-tõukaspetsialiste. Karupüksid oli teema ja ajalehed ei kulunud enam lugemiseks või ahju alla tule tegemiseks. Ühesõnaga sai mindud kergele kompromissile, mõnus sõit, läbisõit.
Libisemine:
2xLF grafiit SWIX (soojalt sikeldatud nagu kõva määrdega ikka)
Pidamine:
Vauhti Base Wax (soojalt)
Rex Proline Green -5...-10 (4 kihti, esimene soojalt)
Selline lihtne harrastaja komplekt ja muud teadust midagi. Härrad higistasid, minu määrdida oli ju lausa 3 komplekti suuski, kas ikka ei peaks flooripulbrit alla lükkama, kas ikka ei peaks. Ausaltöelda tekitas see seedehäireid aga ei, oli vastus mille nad said. Ja täna ma seda ei kahetse, tõesti suusk ei olnud suurepärane aga neid kel paremini libises oli ka ühe käe sõrmedel, olud olid siiski keerulised. Habrasiivne lumi, külm.
Peale suuskade määrimist lennuga Järvele poodi kindaid vaata, just in case külm tõesti kimbutama peaks. Ühe paari sooja ostsingi ja siis kohe kodupoole teele. Ja põmm, üllatus. Peab mind kinni tumedapäine preili politseinik ja küsib "Mis värvi oli viimase foori märgutuli, kui te liikusite?" Mina "Äääämmmm, roheline, te ju ise seisite mu taga? (What a stupid question I thought)" Tema mulle vastu, et "Jah vabandust, eelmine, eelmine oli punane kui te üle ülekäihuraja sõitsite!" Mina: "Ääämmm, no tõesti ei tunne, et oleksin punasega üle sõitnud" Ja ma tõesti ei olnud teadlik, absoluutselt ei pannud tähele päikesemängus ja fööride meres. Õnneks oli brünett preili politseinik mõistlik ja piirdus miinimumiga. Nii ma siis sain oma elu esimese asja eest trahvi 24EUR'i. Fuck me, lubasin kolme aasta pärast uuesti proovida :D
Aga teema juurde tagasi. Tartusse sõit kulges pidevate kiiruskaamerasähvatuste taustal rahustavalt, see on justkui hüpnotiseeriv. Eks näis, kui palju nad selle sõidu eest tahavad aga numbrid oli ju vaja kätte saada ja aega ei olnud raisata. Ja kes tahab vahendeid annetada siis te saite just tünga. Aga ühesõnaga saime numbrid kätte, ostsin endal uued suusaprillid, Casco ja puha. Väga püss. Ma ei pea mainima millised gurmaanieined meid sugulase juures ootasid (vanaema täditütar)..uhhh. Kanad, riisid, salatid ühte ja test muudi, kotletid, marineeritud need ja teised. Seda ei jaksa ju ära süüa. Ja siis see mmmm seee mustsõstardega toorjuustukook. Põhimõtteliselt oli mu tädil, kes meiega samuti kaasa reisis õigus kui ta poes väitis, et väikesest jääks ju ainult sinu jaoks juba väheks. Sai suur ja sai hea.
Suusamäärimise lõpp, 3 kihti Rexi sai Tartus alla tõmmatud. Kõik rahul ja uni magus tulemas, vaatasin veel poole 2ni snuukerit, teised loomulikult magasid. Äratus, 6:30 Mari Pokineni "No näed" saatel. Uneaega võis ju väheseks jääda aga see ei morjendanud. Miski oli eelnevate päevade tasutal sellise buusti andnud, et ohh, südames oli hea ja soe. Tänud kõikidele fännidele, hingesugulastele ja fännidele, kes ennast ära tunneb siis You are the best.
Külm, külm, külm, väljas on -27 ja ma pole näost üldse muutunud. Kuidas on võimalik, minna starti -25 kraadi, tund aega edasi lükatud start oli päästev. Stardi hetkel kõigest -22, kui ma ei eksi. Esimest korda sai suusad üsna varakult stardikoridori viidud, kahjuks mind teise stardigruppi ei lastud, kuigi ma veenvalt üritasin selgitada, et mu numbriga on juhtunud eksimus ning see ei ole mitte 1200, vaid 120. Aga ega ei saa korraldajale ka pahaks panna, et nad teibitud näoga ja mustade prillidega härrasid ei usalda. Ühesõnaga kaotasin stardikoha osas juba oma 1000 kohta :P Kõik sujus rahulikult, kolmekihilise riietuse eelistest. Teise kihina kasutatud kombe raskendas urineerimist. Tõetäoliselt jätsin ma väga friigi mulje pissuaari ääres koogutades nagu vanaisa :D:D
Käpikud näpu vahel starti. 2 minutit stardini, suusad alla, käpikud ei mahu keppide rihmadesse, taskusse. Ehk ei ole vaja käpse. Kõrvaltvaade peale käpikute taskusse lisamist -> emane. Keegi peab kõnet, enam väga ei pane tähele. Ainuke, mida tähele paned on päike, mis taevas särab ja selga soojendab. Minek! Eee...kiired poisid jõuavad õlle juua ja hakkab liikuma mass. Jäin pisut keskele kinni, ääred on alati kiiremad nihkuma. See on teada, vahet ei ole kas jooks, suusk või ratas. Varustust hoides ei hakka ka pressima aga kaua ei kannata, tunnen, et see ei ole päris minu koht ja vajutan kahe rea vahelt ühel pikemal tõusul umbes 3 km stardist Veerpalu stiilis. Need mõned kümned kohad tekitavad päris hea avanemise. Rajal tekib äkitsi üsna palju ruumi, ju siis oli siiski tegemist tropiga. Külma ei ole kulgem nii ees kui taga peade meri. Ainus võimalus on grupiga kaasa minna sest mööda pressimine ja rajalt rajale hekseldamine kulutab mõtetult energiat ja aega. Esimene joogipunkt - ei söö, üks tops jooki. Rada kulgeb nagu unenägu, ei saagi aru, et juba on läbitud 23km. Teine joogipunkt - ikka ei söö, kaks topsi spordijooki. Tunnen juba kuidas kipub pigem palavaks kui külmaks ja mõttes tekib konflikt: kas peaks sööma, et auku ei tekiks. Kolmas joogipunkt, kõik kulgeb nagu unenägu - geel sisse, kaks topsi spordijooki ja kissell. Krt, see kissell, kui ta on soe, on nii õigesse auku. Rahulikult päikesepaistel kulgev liikumine on tänu korralikule rajale nii selge, nii muretu. Laeinetav maastik mängib kauneid kontuure. Vahel tekib tunne, et sa voolad läbi jäise õhu. Prillid teevad oma töö ja on asja eest, kuigi kipuva kergelt kohati jäässe minema. Viit 30km lõpuni, tunne ääretult värske, väsimusest ei ole veel jägegi. Panen kella uuele ringile, et hiljem oleks eha võrrelda, kuidas sõidu teisel poolel kestsin. 33km tuli täpselt kahe tunniga, esimest korda tekib mõte "kas ma suudan seda teha nelja tunniga", annab juba lootust, kuid alles pool maad. Neljas joogipunkt Peebu - kaks kisselli ja tükk hapukurki, peale punkti energiatabla suhu imeda - see on hea maisega. Keegid kurvad sõitjad lõhuvad üksteise suusakepid, nende nahas küll ei tahaks olla. Koht oli ka niivõrd laante ja metsade vahel. Nr 678, kui ma ei eksi on pidevalt minuga koos liikunud, vaikselt kulgeme ikka ette ja ette poole, kuid liikumine hakkab aeglustuma. Oleme jõudnud kusagilemaale, kust sõidukiirus on ühine. Viies joogipunkt - kolm kisselli, sprdijooki ei joo aga suure geelituubi pigistan tühjaks. Enesetunne on suurepärane, jalgadel on kolmekihilise riietuse tõttu palav aga midagi teha ka väga ei ole. 17km lõpuni ja esimest korda anud, et krt 4 tundi on reaalne. See tunne on motiveeriv ja pakub hingerahu. Geel mõjub, jalad tulevad kergest kuumashokist välja. Rada on nii tuttav, paremalt, väike tõus, kohe vasakule läbi süvendi ja järsem tõusunukk, mis viib laskumisele üle põllu otse Hellenurme toitlustuspunkti. Tädi tantsid raja ääres, sest on mind märganud. Lõpuks saan oma kõhust lahti (loe käpikutest) aga aega passida enam ei ole. Kaks kisselli ja amps hapukurki ning edasi. Ainult 9km lõpuni. Fucking ilus sõit, no seda on raske sõnadesse panna aga midagi ei ole öelda. Millegi üel ei ole nuriseda. Mõne teise suusasõbraga vesteldes selgub, et nemad jagavad arvamust ning eks neil ole ka hädasi. Kes on suusk veidi hell ja teisel käed nõrgad aga selge on see, et ilm on kuradima ilus. Päris pikalt sõitsin koos nr.'ga 711, kui ma ei eksi. Temaga sai ka pikemalt juttu puhutud, kuid 3km enne lõppu kus asub kohvipunkt libises ta poolsada meetrit ette. Kohvilonks oli asjakohane, kuiig maitses just mitte parim. Selle kohta ütleks, et osalistasu oli vaja kuidagi välja võtta :D Nüüd on juba selge, et aeg tuleb alla 4 tunni, pinge on maas. Tulemus on tehtud, ei pressi. Lõdvalt lõpuni. Mõned kimavad mööda aga see enam ei mojenda, lõpusirgel küll panen täiskäigu sisse, kuna tagant vajub mingi kahtlane grupp peale ja lõpp. Sõrmed taeva poole, medal kaela. Tehtud, soojad riided selga ja preemiaks mõned kuumad õlled meega. Õige hää.
Riideid vahetades kohtan vana kes mind Tamsalus viimased 3km vedas, ka tema on ääretult rahul ja tuli finishisse umbestäpselt sama ajaga.
Esialgse protokolli järgi: Aeg 3:56:07, koht 732
Isal ja vennal läheb veel veidi aega, üks sugulane on veel rajal. Kertu teeb oma sõitu - esimene kord ja 31km. Ja läbi sõitis! Tehke järgi! Nii nagu vend juba enne maratoni eenevaid aastaid meenutades sõnas "Kui mina finishisse jõudsin oli need kaks juba kuumast õllest kinni ja teatasid mulle rõõmsalt, et minul olla au autojuhi ametit pidada" No ka sel korral läks enamvähem nii, kuigi teda autojuhi kohalt tagandati, see oli teiste töö. Väike pilt ka Scream Tartu Maraton Edition. Peale sõitu, juba koduteel.

Traditsiooniline Annelinna saun küttis raami soojaks ja pesi liigesed puhtaks. Ikka ja jälle oli seltsiks ka parun Hannes Kaljujärv, kes tundub suurem saunamees ja pidev külaline seal olema.
Väsimus kipub hetkel peale, kui teinekord kriban veel. Järgmise kahe aasta eesmärk aga : koht 300 sees. Let's do ths shit :D Kaks suusamaratoni veel sel aastal ning siis juba ratta selga.

Sweet angle of endness

Kas ja kaua on külm, mida mõtleb päike? Imetleb taevast soojendab selga aga pelgab lund. Karge külm põikleb vastu jõule mida ta murda ei suuda. Kannatlikkust on tal, vahib vaikselt hiilivalt, ei anna käest sõrme, ei kätt. Lõppeb kannatus ja katkeb tahe, langeb Savisaare raudne pahetule sitsiv koeranägu. Ahvide armee trambib mättasse, tärkab sinilill. Kevad.
Eila sain kätte hunniku plaate, plaate mida ma olen kaua ihanud, kuid ei olnud võtnud. Sai võetud ja no fucking hell, the best tracks run on Groove Armadas White Light which is follow-up to Black Light, including few interpretations of the same track but tra see on niiiiiii hea. That's the most fucking goofy album of electonical music from 2010 for shore. One of my all favorite track from both of those albums comes here...listen and go crazy....
Version Black

Version White (the best)

Aja habe ära...

Alutaguse külmkapi tulemused, tänu tuuletule ilmale ei olnud isegi väga viga. Ütleme nii et Keila Leht suutis esmakorselt omada väärtust ja kaitses ihuliikmeid isukalt. Esitused meie tiimilt taas tugevad, õnnestus sel korral taas võidutseda tiimiarvestuses, kuid rahule ma ei jäänud. Kui Tamsalu-Neeruti oli selgelt raske sõit, siis alutaguse jäi füüsiliselt veidi kerglaseks ja ühel lihtsal põhjusel, suusk vedas alt. 15km ette lõppu e. juba 25ndal kilomeetril hakkas pidamine kaduma ning viimased 10 km sõitsin ma pm ilma pidamiseta. Vaadates aegu, kellega ma sel hetkel koos olin, pean ma täiesti reaalseks olla 3 kuni 4 minutit kiirem. Kuidas ma seda nii selgelt oskan hinnata...no juhtus nii et sattusin rajal naistele sappa. Sarja liidri järel on mõnus sõit, tehnika töötab ja...ja...ja...no ühesõnaga tema võitis mind 3mintsa ja seekordne võitja, kes samuti sel hetkel veel minuga ühes pundis kulges edestas mind 4 mintsa. Arenguruumi on :D Aga muidu oli fantastiline sõit, päike paistis, männimetsa vahel, värske ja rõske, ilusad kukkumised ja murtud kepid. Mida sa hing veel soovida oskad :D
Koht Number Nimi Aeg
179 237 Hanni Rene 2:23:03,5
260 268 Püss Indrek 2:29:25,9
319 365 Järvik Oliver 2:34:37,3
510 598 Liimal Henry 2:49:38,1
Võiks ju ka pikemalt kirjutada nii värvikast neljapäeva õhtust, mis päädis korraliku napsi ja punasilmase reedega. Kuid miks mitte, kui seda on 90% nägusid, kes sulle reede hommikul tööl otsa vaatavad :D kui ka toredast laupäeva õhtust, kui õpetati liiklusmärke maha keerama, riigilt raha saama ja lumehange autoga piltkujutisis sõitma. Viimasel juhul olla isegi numbrimärk võimalik hangelt välja lugeda.
Üks paris huvitav electro track siia lõpetuseks

Seoses minu pikaajalise kaaslase Nokia E51 kustumisega on plaanis muretseda esimese tõsine nutitelefon, ja selleks saab suure tõenäosusega Samsung Galaxy S.

I'm The Darth Vader

Pikalt ei viitsi hetkel kribada aga lühidalt sõidust ja sellele eelnevast. Tervis niru, nii mul kui üllatas üks vanameistritest kellega koos sai autot jagatud. Üks külmetunud, teisel kõhuhäda küljes, nii me siis kulgesime ja kõigi üllatuseks edukalt lõpuni. Püss'iga oli meil rajal väike aps, nimelt suutsime me üksteise otsa tema suusakepi minu lennukal möödumismanöövril ja tema koljatimõõtu käehaardega tõukeliigutusel ää murda. Õnneks sai mees uue kepi alla ja edukalt lõpuni. Nii et võib meie tulemuse võrdseks lugeda. Jälle sai muidugi kõva mehena toitumisega alt mindud. Millal me ükskord õpime ära, toituma peab enne kui häda käes, toituma peab enne kui häda käes ja veelkord töö ja siis hädalda. 15 km enne lõppu haamer ja siis alles tulin selle peale, et võiks ikka väikese "vorstileiva" teha. Tra, nii ajas hinge täis. Aga õnneks taastusin, veidi aega kaotasin aga mis seal ikka, see ongi maraton. Olge tugevad ja järgmine nädalavahetus näeme:P Seekord juba minu meelisstiilis, klassikamaraton. Õujeee....

Team AdTech tulemuste lõikes.....
Koht Stardinumber Nimi Aeg
181 271 Hanni Rene 2:35:26,7
216 203 Püss Indrek 2:38:16,5
309 339 Järvik Oliver 2:47:30,4
531 541 Liimal Henry 3:13:23,8

Track of the Day 01

Chase

Selgunud on pühapäevase suusamaratoni stardinumbrid. Üllatav on see, et minu enese number nii ees on. Kas tõesti on e-riik hammustanud ka rahvusvahelise ampsu ja võtnud arvesse minu tulemuse Marcialongal?
Team AdTech

203	Püss	Indrek
271	Hanni	Rene
339	Järvik	Oliver
541	Liimal	Henry

Loodame, et tervis kannab ja taastub Poola bensukas saadud kergetst külmetusest. Täna oli väga raske päev, prooviem ingveriteega.
Täna-Homme läheb massitellimus heale-paremale muusikale Juno.co.uk'sse teele (6 albumit ja 16 singlit). Nende seas ka tulivärske Chase & Statuse album No More Idols, kust üks paremaid lugusid ja värvikaid video:

Chase & Status feat. Liam Bailey, 'Blind Faith' (record company version) from Somesuch & Co. on Vimeo.

Marcialonga

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Saksamaa-Itaalia-Saksamaa-Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Selline nägi välja marsruut ühele kuulsamale Worldloppeti maratonile Marcialongale. Eestis on ilus, Lätis ja Leedus on lumega kesine aga raadio ajab südame pahaks, sest valimatult tegeletakse enamuse ajast mölisemisega, millest lõpuks hakkad isegi aru saama aga mida sa selle teadmisega peale hakkad. Rool hakkab käepäraseks muutuma, teised joovad õlut. Aeg möödub õnneks üsna kiiresti ja olemegi üle Nemunase, ees seisab veel mõni kilomeeter Leedut ning siis üüratu Poola. Üks suur lage väli, kus põllumees ei saa sügiskündi teha, sest vastasel juhul puhub tuul tema põllult mulla koos järgmise aasta saagiga. Rool hakkab käte külge kasvama, teised joovad õlut. Rekkameeste puhvet pakub mittemidagi ütlevat suppi aga soe toit on hää. Peale umbes 1100km maandume poole bensukas, mille teisel korrusel väike motell. Koht pole suurem asi, teenindaja ei saa mitte kottigi aru ei inglise, vene ega kätekeelest aga õnneks on ta vastutulelik ning saame lõpuks madratsile. Nottonid on kaasa tõmmanud kotitäie praekala, mis sobib ideaalselt õlle kõrvale. Ka mulle tunduks, seda lugedes, et me tegelesime seal enam õlle joomisega kui spordiga, kuid päris nii see ei olnud. Juba käidi läbi kõik variandid, kuidas suuska määrida. Määrdeabi käsimused otsustati küsida Peep Koidule, kellegilt vene nimega eesti määrdespetsilt ning kohalikelt ässadelt Itaaliast. Peale paari suutäit saabus uni, rahu ja vaikus. Öö möödub nagu unenägu. Äratuskell, omlett ja sai juustuga ning jälle teele. Nüüd läheb juba asi põnevamaks, teed on kiiremad ja korralikku lund ei ole endiselt mitte kusagil, välja arvatud need lõigud kus mõni veok on leidnud tee põllule. Kõik imestavad, puksiir on Eestist, Kohila mehed. Poola muutub juba seedehäireks, kui saabub Tšehhi piir, lõpuks on aadiost midagi kuulata, Soome sudokuraamat on juba katki lahendatud. Vennaga leidsime, et ei ole ka paha variant lahendatud sudoku ruudustikul laevade pommitamist mängida. Minu võit:P Ok, ok, tegelikult jäi viiki. Tšehhist ostame kaasa toidukraami, soodne, et saaks kohapeal endale head paremat valmistada. Nagu ikka on menuus pasta, pasta ja pasta. Kellel kanaga, kellel hakklihaga, kellel hiljem rõdul jäässe läinud vahukoorega. Edasi on tükk vaikust, maastik muutub mägisemaks, paksu vihma sajab ja kui isegi oleks midagi vaadata siis kogu see mass koos pimedusega kiirteel ei näita midagi enamat kui ees liikuva auto laternad. Tundub, nagu suusailm. Viinis on kiirtee nii tihedalt autosid täis, et raske on õiget teed valida. Õnneks on see teelõik gps'is olemas. Jaa, uuendusi ju võib osta aga kuhu siis põnevus jääb? Saksamaad ei pane tähelegi, napp 100km öös. Innsbruck ja ongi Itaalia piir. Kui Tšehhis ja Austrias sai kiirteel liikuda piletiga siis siin tuleb välja käia 8+5,5EUR'i, kaks kiiret lõiku ja tekib tunne, et oleme kohal. 200km mägedes, esimesed kilomeeterid tunduvad pisut hirmutavad. Kohati ei ole ruumi isegi kahe liikumisvahendi jaoks, kuid hiljem muudub tee vähe laadnamaks. Väljas on täpselt temperatuur, mil võib jäide tekkida. -1 ja kõrge õhuniiskus. Muidugi mitte nii hull, kui Poolas (nagu siil udus), kuid sirged kaljuseinad ja metallne piire tulevad ennast kurvides alati meelde. Väikesed külad siin ja seal pool orus on maalilised. Ja kohal me olemegi, Vigo Di Fassa. Öömaja leidmisega on pisut tegu, kuid tänud karabinieeride vihjetele saame kohale pihta. Meid tervitab rõõmsameelne Francesca, kes on meid juba mõned tunnid oodanud. Seltskond majas on rahvusvaheline, enam jäävad silma aga venelased, kes on tulnud siia samal eesmärgil kui meie. Teised veedavad aega kohalikes mäekeskustes. Maja on väiksemat laadi, kohti kuni 25'le külalisele. Perekond ise elab samal majas, toad on soojad ning hubased. Aknast paistavad Dolomiidid. Lund ei ole, ainult mäetipud on lumekeltsa all, varjulisemad on kohad on koorikuga kaetud aga muidu kõva, külmunud mätas. Veidi üllatav aga nädala eest sadanud lumi olla ära sulanud. Uni, öö, mõnusal tvälja puhanud äratus. Päike hakkab üle mäeharja kiiri pilduma ja hommikusöögilauas saad alles aru, kuhu sa sattunud oled.
Tohutusuurte akendega söögitoast paistav kogu ümbritsev loodus. Ilus, ilus, ilus. Kolmas päev, küsime Franceska käest kohalike mäekeskuste kohta ja tundub, et neid on igal sammul. Vennaga valime ühe ning põrutame 1200m pealt 2000m kõrgusele Passo San Pellegrino keskusesse. Tegelikult on seal nii, et kohu Dolomiitide keskuste võrk on Dolomiti SuperSki (http://www.dolomitisuperski.com/), osta pass ja saad kõiki keskuseid väisata, anna ainult minna. Teised jäävad koju ja käivad suuskamas. Üldse reisijatest on maratonil osalemas 3 meest 8'st reisijast. Kaks neist 8'st on Raido lapsed, lisandub veel tema ise Madis, kursusekaaslane Rauno ning siis juba mi familia Priit ja Tarmo. Vennaga siis põrutame kahekesi San Pellegrinosse,

Team SalomonHelmets

mäepilet ning lauarent kokku 57EUR'i nägu. Täiesti mõistlik hind ja väga väga ilus keskus. Alumine punkt 1918m, ülemine 2700m.

2700m siruulatust

Väga chill päev, eriti need otsad tõstukil, kui sai auto juures ennast veidi värskendamas käidud. Kiirus tõusis, kuigi võiks ju rahulikult võtta maratoni silmas pidades aga milleks :D Aklimatiseeruda oli ka ju vaja, õlle ja kõrgusega harjuda.

Võtsime Argus't

Päike paistis, vabalt oleks hetkeks jope hõla vabamaks lasta ja päikest võtta. Sile, peaaegu ilma looduseta mäenõlv joonistas kauneid vorme. Siin seal mõned kuused ning kivinukid, särav päike ja paar kilomeetrit laskumist. Kiireim ring tipust alla ja üles 18min. Jäine pulberlumega kaetud rada oli mõnusalt kiire, vahel tekkis tunne, nagu saaks õhuvoolule toetuda. Adreliin oli võimas. Pikk päev selja taga, selgus, et ühel meist ei läinud õnneks. Vennal lõi suurest kõrgustevahest ja kiiresti keskkonna muutusest tervise sassi. Süda paha ja väga paha. Jube ette öeldes möödus mõnel mehel teine päev nagu unenägu. Ravimid, pidev teekond voodi ja wc vahel.
Neljas päev, teine päev kohapeal. Ennist maininud, et maratonirada kulges mõnekümne meetri kauguselt meie öömajast mööda. Rada oli praktilsielt kunstlumest, jäine ning ohtlike laskumistega. Veel päev enne sõitu eksisteeris reaalselt vast 70% rajast. Ülejäänud tehti valmis võistluseelse ööga. Paljuski muidugi seetõttu, et linnatänavaid ei tahetud mitmeks päevaks sulgeda. Suusatrenn ja rajaga tutvumine. Suuski ümber ei määrnud, üks kiht pidamist lisaks ja sõitu. Kohe sai selgeks, et tegu on suuremas osas paaristõukemaratoniga. Mulle see muidugi väga ei istu, käed nõrgemapoolsed, aga seevastu oli panorama võrratu. Trennis ei toiminud suusk suurt miskit, saime alustuseks kätte määrdeinfo Soome poistelt, kellede tiim raja ääres aega veetis. Jutu järgi pidavat spetsi poeg sõitma top 20's. Nime ei küsinud aga info, mida ta jagas oli äärmiselt väärtuslik. Kuidas määrida suuska jäisel rajal pidama ja kestma. Muuseas, tahe pidamismääre mis mul all oli kulus seal 15km peaaegu nulliks. Nii abrasiiven oli see lumi. Ühesõnaga esimesed määrdenõuanded: sinine kliister (hästi õhuke kiht) segi basewax'ige, selle peale tahket soojemat paar kihti (VR45-VR40) ning siis kõige otsa -10 kuni -20 (VR30). Enne sõitu veel keskele püramiiti kord VR45'te et saaks alguse ränkadest tõusdest üles. Lippe kohta ei küsinus, kuid sellega oli niigi selge - kõige kõvem määra mis kotis alla ja muu ei olnud enam kunst. Ka eesti määrdespetsid andis enamvähem sama info e. asi oli selge. Aga meie kahetunnine suusasõit ei olnud veel selleks päevaks läbi. Tõusumeetrid selja taga pöörasime Canazeist laskuvale rajaosale. Lausa lust sõita, pidamatu suusk muidugi oli veidi häiriv aga kaks tundi rajal möödus kiirelt ja mõnusalt. Enne lõppu veel libisemi test, Raidol kõige parem suusk, minul järgmine, isa jäi viimaseks. Mis sa ilma määrdeta suusast ikka tahad :D

Kell oli juba 5 saamas, tuli Cavalesesse numbrite järgi sõita, ühtlasi otsustasime tutvuda lõputõusuga (2,5km laustõusu). Number 2302, palun. Naiss, hakkas juba sõidu tunne tekkima. Vaatasime veidi varustust ning ostsin endale 4EUR'i eest teise koha diplomi. Diplomiraha kogunud neiu muidugi sai naerukrambid selle peale aga no mismõttes :D Sööming Maria juures, no ma ei hakka kirjutama siis mis me sõime, see peaks juba kõigil selga olema (pasta), ja siis päeva põnevaid osa: kuidas määrida suuska mida sa ise veel ei ole piisavalt tundma õppinud. Määrimine läks jälle praktiliselt öösse aga minu suusale sai siis alla järgmine kompleks:
Lipe:
Aluspõhi: Swix LFG 4 - grafiitparafin
Libisemine: Swix HF6 - kõrgflooriga sinine parafin -6 kuni -12
Pind: Toko JetStream Powder Red - flooripulber -4 kuni -10
Pidamine:
Krunt: Swix KR30 ICE Klister + Toko Base Wax Green - soojalt
Kiht 1: Swix VR45 - soojalt
Kiht 2: Swix VR40 - külamalt
Kiht 3: Swix VR40 - osaliselt 30cm keskele, külmalt
Kiht 4: Swix VR40 - külmalt
Kiht 5-6: Swix VR45 - osalsielt 30cm keskele, külmalt enne starti.
Üldiselt soovitati ilma floorita pisamismäärdeid aga meil ei olnud mida käepärast e. läks nii nagu kirjas, kõik flooriga peale krundi. Määrimisega lõpetasin kell 00:15, minu hallata oli kaks paari suuski, justkui määrdemees - kes soovib võin suuski määrida mõistliku tasu eest. Harrastussuusatajale vabatehnikatrennisuusk: krunt + Toko LF Vasa (idekas temperatuuril -2) millega ma ise sõidan ->10EUR'i. Aga see selleks! Äratuskell seada 5:15. Napp 5 tundi uneaega, enne magama minekut kaks lonksu punast veini, oli hea küll.
Vahepeale kohalik hittttt....

Viies päev, kolmas päev kohapeal. Hommikul napist unest suu kuiv, võistlusnärist hoiab pulss 80-90bpm kanti. Kaerahelbepuder maitseb nagu ikka, mõtetu pask, ja miski ei aita. Tuleb süüa, sest see on väärtuslikeid osa kõhutäiest ning energiast. Mida mina õppinud olen, ära söö liiga palju, muidu ajad südame pahaks, kui mitte kohe siis juhtub see pingutuse alguses. Parasjagu, et oleks kõht täis. Endiselt ei ole kindel, kas suusk töötab või mitte. Kodust kaasa võetud Värska on minu parim sõber, koondise kombe aastast 2009 selga. Peale värskelt ostetud Marcialonga vest. Väljas on tuuline ja ainult kombega oleks sõitma minek risk. Protseduur on pikk, riides, kleepsud suuskadele, number selga, geelid ja tabletid taskussse, annus magneesiumivedelikku, et lihas krampi ei läheks. Käed valutavad lauapäevast ning eilsest trennist. Ei ole just kõige kindlam olek. Sõit stardipaikka tundub pikk, unisena otsid soojust mida kusagil ei ole. Väljas on eriti vinge tuul. Raido läheb suuski proovima, meie viime suusad stardikoridori valmis. Raido annab tagasisidet, et tema suusk ei tööta, ei pea. Tekitab kindlustunnet :D Põis, soojendus, väljas läheb valgeks, elu hakkab sisse tulema, 8:00 liigun stardikoridori poole. Mass surub peale aga masune meeleolu on asendunud poweriga. Hea on olla, miski ei häiri, eesmärk mis seatud on selge: mõnuga läbi, ei tapa ja kui alla 5 tunni sõidan on kõik korda läinud. Kas suusk toimib? Kas suusk toimib? Kas suusk toimib? Igaks juhuks VR45 taskusse. 8:15 lähevad esimsesed teele, minu stardini aega umber 20 mintsa. 8:30 suusad käes stardiootuses. Start antakse lainetena. Turvameeskond liigub meie koridori ette, pinge hakkab tõusma, pulss 96bpm. Kepid kätte, suusad käes, suusatajad lähevad ja lähevad mina ootan. Läks, minek, joostes suusaalasse, suusad alla, leekima. Enesele üllatuseks olin kiireim mees omas krupis, esimesel tõusul olin eelmisel krupil sabas ja hakkasin päid võtma. Positiivseim märk: suusk oli ideaalne, ei oleks paremat soovida osanud. Pidamine toimis. Hing on kinni, keskmine pulss 167bmp, suus lööb kergelt vahule. Rasked esimesed 8km ronimist, öömaja, vend ja teised reisikaaslased ergutavad. Meie kiirem mees ja trennihull (19h nädalas suveperioodil ja 17h nädalas talvel) on umbes 10 mintsa ees pool, ta startis ka ees pool, ning isa kes minu kõrvalt minema sai 3mintsa taga. Pole viga. Keerukad laskumised võtavad veidi jala värisema. Poolikuid keppe on rajal rohkem kui arvata võid. Tehnika korras, mootor sisse töötanud, vajutan gaasi põhja, söögipunktides peale joogi ei tarbi, ülejäänud on taskus kaasas. Canazei, nüüd laskuvas suunas, vahepealsete tõusudega kergem osa. Rada kulgeb läbi külakeste, päike paistab aga ei ole veel orgu, kus rada keerutab, vajunud. Väga ilus, kitsas rada. Seisakuid praktiliselt ei ole, välja arvatud kui keegi ennast tõusul on suutnud põlvili ette parkida. Canazeist ainult paaristöö. Korra panen enne Pozzat põlve maha, eile proovitud rajalõik, laskumine kuus terava kurviga vasakule, on muutunud jääväljaks. Ei aita muu kui tuleb korra toetada, kohe püsti tagasi ja minek. Kaotust vb 10 meetrit, kuid selle võtan kiirelt tagasi. Keegi norrakas pakub mõnusat tempot, vist oli nr. 1660. Pikkade tõugetega ja hea tehnikaga koljat. Just paras minu jaoks. Kulgeme ainult ette ja ette poole...siiamaani e ole veel tagant peale mõne kihutaja kedagi möödnud, ainult ise mööda põrutanud Joogipunktist jooki, väike söök tasust ja edasi, 40km, käed hakkavad väsima, ei suuda enam siledal maal norrakaga ühte panna. Tõusunukkidel ja laskumistel töötan järgi aga lauskmaal kaotan. Predazzo, päike on jõudnud orgu, kohati hakkab libisemine kaduma, lumi muudub päikesepaistes märjaks. Midagi hulle ei ole aga buff lendab taskusse. Nüüd on tõeline kevadilm ja täielik nauding sõita. Tunned kuidagi päike võtab ja kui Eesti fännid raja kõrvalt ergutavad "Läheb, läheb, pane juurde :D" hüüavad siis tuleb elu tagasi sisse. 45km, lühikese distantsi finish, rahvast on hullu moodi, kõik elavad kaasa. Saan korraliku boosti ja panen veidi pöördeid juurde. 25km lõpuni, nohu. Vahepeal kohtun korduvalt suusatajat kelle suusaninale on kirjutatud Kalle, mõtlen kas eestlane. Küsin, ei saa vastust :D Siis tuleb tagant puhta eest värvides tressis suuskaja, arvan, et nüüd läheb õnneks aga ei ka see ei saa mõhkugi aru :D Vahepeal kipub koomiliseks :D Suusk töötab endiselt suurepäraselt, pidamine kestab ja lipe on superluks. Otsin jäisemat ja külmemat rajaosa. Tagasipööre Molinas, 6km lõpuni, rada hakkab taas tõusma. Raja äärde tekivad määrdeboksid nagu seened metsa, nüüd on terve rada päikese käes ja sulab. Kuna erinevalt teistest on minu jalad veel teravad siis saan veel mõnegist mehest mööda. Käed on väsinud ning hakkavad kangeks minema. Mõtlen magneesiumi peale aga jätan tolle siiski tasuksse. Tablet ja energiajook ja läheb edasi. Silla alt ülikitsast tunnelist läbi, avause eest olid kaks suusatajat risti kokku sõitnud. Nendest õnnestub kiirelt mööduda ja sealt see paistab, lõputõus. Mõte: türa. Sulalumel ei tööta pidamine enam krammigi, valin viimase määrdeboksi ning mind võetakse avasüli vastu. Kiirelt läheb automaadist kliistrikiht alla ja leekima. Aega kulus vb 15 sekki ja suusk pidas kui paku taga. Peas ainult üks asi, saaks lõppu, vahel mõtlen kas paneks juurde aga ei taha ennast ka ära nullida. Vahepeal on tõus nii järsk, et peab jalutama. Koht muutub tuttavaks, siin ma eile käisin, 1km lõpuni. Nüüd panen küll juurde, tõsu muutus leebemaks, müts oli ammu kus teine peast ja hõlmad laiali. Väljas +5 kraadi ja päike kõrvetas, tõeline sanatoorium. Lõpusirge, krt ilus, paar kõvemat tõuget, veel kaks pead ja finish. 4:32:51,8, viimased 2,5km 19min. Selline sõit. Mõnus ja enesele üllatuseks päris hea ajaga. Keskmine pulss 150bpm, mis on ääretult madal aga kõrgemaks ei saanud. Käed olid selleks liiga nõrgad ja kui isegi oleks tihedamalt ja intensiivsemalt tööd teinud siis proovitud sai ning see mingit edu ei toonud. Tuleb optimeerida ja selline see tulemus sai. Järeldus: 5+ ja suvel kummi venitama. Suured tänud korraldajatele, viimasepeal rada ja sõit. Esimene tempel värskelt ostetud Wordloppeti passis, Marcialonga. Järgmine saab olema Tartu Maraton ja siis kõigest veel 8 ning Master. Kes aru ei saanud, siis selleks, et saavutada Worldloppeti Meistri staatus on vaja läbida 10 maratoni, millest üks teisel kontingendil (austraalia, jaapan, kanada või usa maraton).
Tehtud, krdi hea!! Soovitan kõigil osaleda ja kaasa lüüa, parim kogemus eluks ja mitte üldsegi raske rada. Bussiga tagasi "koju", Vigo Di Fassasse kulgedes oli veel poolel distantsil suusatajaid näha, kes aktiivselt finishi poole püüdlesid. See on tahe ja ei maksa rääkida trennimahust ja muust, ainult tule ja sõida. Tunne rõõmu sellest, mis sul on. Pilte saate hiljem näha, neid veel lihtsalt ei ole käepärast.
Suured tänud ka Izile innustavate sõnumite eest. Need aitasid ja tekitasid soojust, mida stardieelselt hommikul otsisin.

Tagasitee oli kiire ja asjalik, külakostiks 8L kohalikku veini ja paar tahvlit magusat.
Kui midagi eredat välgatab siis kirjutan veel lisa, hetkel vist aitan :P
Peace.....