Marcialonga

Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Saksamaa-Itaalia-Saksamaa-Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Selline nägi välja marsruut ühele kuulsamale Worldloppeti maratonile Marcialongale. Eestis on ilus, Lätis ja Leedus on lumega kesine aga raadio ajab südame pahaks, sest valimatult tegeletakse enamuse ajast mölisemisega, millest lõpuks hakkad isegi aru saama aga mida sa selle teadmisega peale hakkad. Rool hakkab käepäraseks muutuma, teised joovad õlut. Aeg möödub õnneks üsna kiiresti ja olemegi üle Nemunase, ees seisab veel mõni kilomeeter Leedut ning siis üüratu Poola. Üks suur lage väli, kus põllumees ei saa sügiskündi teha, sest vastasel juhul puhub tuul tema põllult mulla koos järgmise aasta saagiga. Rool hakkab käte külge kasvama, teised joovad õlut. Rekkameeste puhvet pakub mittemidagi ütlevat suppi aga soe toit on hää. Peale umbes 1100km maandume poole bensukas, mille teisel korrusel väike motell. Koht pole suurem asi, teenindaja ei saa mitte kottigi aru ei inglise, vene ega kätekeelest aga õnneks on ta vastutulelik ning saame lõpuks madratsile. Nottonid on kaasa tõmmanud kotitäie praekala, mis sobib ideaalselt õlle kõrvale. Ka mulle tunduks, seda lugedes, et me tegelesime seal enam õlle joomisega kui spordiga, kuid päris nii see ei olnud. Juba käidi läbi kõik variandid, kuidas suuska määrida. Määrdeabi käsimused otsustati küsida Peep Koidule, kellegilt vene nimega eesti määrdespetsilt ning kohalikelt ässadelt Itaaliast. Peale paari suutäit saabus uni, rahu ja vaikus. Öö möödub nagu unenägu. Äratuskell, omlett ja sai juustuga ning jälle teele. Nüüd läheb juba asi põnevamaks, teed on kiiremad ja korralikku lund ei ole endiselt mitte kusagil, välja arvatud need lõigud kus mõni veok on leidnud tee põllule. Kõik imestavad, puksiir on Eestist, Kohila mehed. Poola muutub juba seedehäireks, kui saabub Tšehhi piir, lõpuks on aadiost midagi kuulata, Soome sudokuraamat on juba katki lahendatud. Vennaga leidsime, et ei ole ka paha variant lahendatud sudoku ruudustikul laevade pommitamist mängida. Minu võit:P Ok, ok, tegelikult jäi viiki. Tšehhist ostame kaasa toidukraami, soodne, et saaks kohapeal endale head paremat valmistada. Nagu ikka on menuus pasta, pasta ja pasta. Kellel kanaga, kellel hakklihaga, kellel hiljem rõdul jäässe läinud vahukoorega. Edasi on tükk vaikust, maastik muutub mägisemaks, paksu vihma sajab ja kui isegi oleks midagi vaadata siis kogu see mass koos pimedusega kiirteel ei näita midagi enamat kui ees liikuva auto laternad. Tundub, nagu suusailm. Viinis on kiirtee nii tihedalt autosid täis, et raske on õiget teed valida. Õnneks on see teelõik gps'is olemas. Jaa, uuendusi ju võib osta aga kuhu siis põnevus jääb? Saksamaad ei pane tähelegi, napp 100km öös. Innsbruck ja ongi Itaalia piir. Kui Tšehhis ja Austrias sai kiirteel liikuda piletiga siis siin tuleb välja käia 8+5,5EUR'i, kaks kiiret lõiku ja tekib tunne, et oleme kohal. 200km mägedes, esimesed kilomeeterid tunduvad pisut hirmutavad. Kohati ei ole ruumi isegi kahe liikumisvahendi jaoks, kuid hiljem muudub tee vähe laadnamaks. Väljas on täpselt temperatuur, mil võib jäide tekkida. -1 ja kõrge õhuniiskus. Muidugi mitte nii hull, kui Poolas (nagu siil udus), kuid sirged kaljuseinad ja metallne piire tulevad ennast kurvides alati meelde. Väikesed külad siin ja seal pool orus on maalilised. Ja kohal me olemegi, Vigo Di Fassa. Öömaja leidmisega on pisut tegu, kuid tänud karabinieeride vihjetele saame kohale pihta. Meid tervitab rõõmsameelne Francesca, kes on meid juba mõned tunnid oodanud. Seltskond majas on rahvusvaheline, enam jäävad silma aga venelased, kes on tulnud siia samal eesmärgil kui meie. Teised veedavad aega kohalikes mäekeskustes. Maja on väiksemat laadi, kohti kuni 25'le külalisele. Perekond ise elab samal majas, toad on soojad ning hubased. Aknast paistavad Dolomiidid. Lund ei ole, ainult mäetipud on lumekeltsa all, varjulisemad on kohad on koorikuga kaetud aga muidu kõva, külmunud mätas. Veidi üllatav aga nädala eest sadanud lumi olla ära sulanud. Uni, öö, mõnusal tvälja puhanud äratus. Päike hakkab üle mäeharja kiiri pilduma ja hommikusöögilauas saad alles aru, kuhu sa sattunud oled.
Tohutusuurte akendega söögitoast paistav kogu ümbritsev loodus. Ilus, ilus, ilus. Kolmas päev, küsime Franceska käest kohalike mäekeskuste kohta ja tundub, et neid on igal sammul. Vennaga valime ühe ning põrutame 1200m pealt 2000m kõrgusele Passo San Pellegrino keskusesse. Tegelikult on seal nii, et kohu Dolomiitide keskuste võrk on Dolomiti SuperSki (http://www.dolomitisuperski.com/), osta pass ja saad kõiki keskuseid väisata, anna ainult minna. Teised jäävad koju ja käivad suuskamas. Üldse reisijatest on maratonil osalemas 3 meest 8'st reisijast. Kaks neist 8'st on Raido lapsed, lisandub veel tema ise Madis, kursusekaaslane Rauno ning siis juba mi familia Priit ja Tarmo. Vennaga siis põrutame kahekesi San Pellegrinosse,

Team SalomonHelmets

mäepilet ning lauarent kokku 57EUR'i nägu. Täiesti mõistlik hind ja väga väga ilus keskus. Alumine punkt 1918m, ülemine 2700m.

2700m siruulatust

Väga chill päev, eriti need otsad tõstukil, kui sai auto juures ennast veidi värskendamas käidud. Kiirus tõusis, kuigi võiks ju rahulikult võtta maratoni silmas pidades aga milleks :D Aklimatiseeruda oli ka ju vaja, õlle ja kõrgusega harjuda.

Võtsime Argus't

Päike paistis, vabalt oleks hetkeks jope hõla vabamaks lasta ja päikest võtta. Sile, peaaegu ilma looduseta mäenõlv joonistas kauneid vorme. Siin seal mõned kuused ning kivinukid, särav päike ja paar kilomeetrit laskumist. Kiireim ring tipust alla ja üles 18min. Jäine pulberlumega kaetud rada oli mõnusalt kiire, vahel tekkis tunne, nagu saaks õhuvoolule toetuda. Adreliin oli võimas. Pikk päev selja taga, selgus, et ühel meist ei läinud õnneks. Vennal lõi suurest kõrgustevahest ja kiiresti keskkonna muutusest tervise sassi. Süda paha ja väga paha. Jube ette öeldes möödus mõnel mehel teine päev nagu unenägu. Ravimid, pidev teekond voodi ja wc vahel.
Neljas päev, teine päev kohapeal. Ennist maininud, et maratonirada kulges mõnekümne meetri kauguselt meie öömajast mööda. Rada oli praktilsielt kunstlumest, jäine ning ohtlike laskumistega. Veel päev enne sõitu eksisteeris reaalselt vast 70% rajast. Ülejäänud tehti valmis võistluseelse ööga. Paljuski muidugi seetõttu, et linnatänavaid ei tahetud mitmeks päevaks sulgeda. Suusatrenn ja rajaga tutvumine. Suuski ümber ei määrnud, üks kiht pidamist lisaks ja sõitu. Kohe sai selgeks, et tegu on suuremas osas paaristõukemaratoniga. Mulle see muidugi väga ei istu, käed nõrgemapoolsed, aga seevastu oli panorama võrratu. Trennis ei toiminud suusk suurt miskit, saime alustuseks kätte määrdeinfo Soome poistelt, kellede tiim raja ääres aega veetis. Jutu järgi pidavat spetsi poeg sõitma top 20's. Nime ei küsinud aga info, mida ta jagas oli äärmiselt väärtuslik. Kuidas määrida suuska jäisel rajal pidama ja kestma. Muuseas, tahe pidamismääre mis mul all oli kulus seal 15km peaaegu nulliks. Nii abrasiiven oli see lumi. Ühesõnaga esimesed määrdenõuanded: sinine kliister (hästi õhuke kiht) segi basewax'ige, selle peale tahket soojemat paar kihti (VR45-VR40) ning siis kõige otsa -10 kuni -20 (VR30). Enne sõitu veel keskele püramiiti kord VR45'te et saaks alguse ränkadest tõusdest üles. Lippe kohta ei küsinus, kuid sellega oli niigi selge - kõige kõvem määra mis kotis alla ja muu ei olnud enam kunst. Ka eesti määrdespetsid andis enamvähem sama info e. asi oli selge. Aga meie kahetunnine suusasõit ei olnud veel selleks päevaks läbi. Tõusumeetrid selja taga pöörasime Canazeist laskuvale rajaosale. Lausa lust sõita, pidamatu suusk muidugi oli veidi häiriv aga kaks tundi rajal möödus kiirelt ja mõnusalt. Enne lõppu veel libisemi test, Raidol kõige parem suusk, minul järgmine, isa jäi viimaseks. Mis sa ilma määrdeta suusast ikka tahad :D

Kell oli juba 5 saamas, tuli Cavalesesse numbrite järgi sõita, ühtlasi otsustasime tutvuda lõputõusuga (2,5km laustõusu). Number 2302, palun. Naiss, hakkas juba sõidu tunne tekkima. Vaatasime veidi varustust ning ostsin endale 4EUR'i eest teise koha diplomi. Diplomiraha kogunud neiu muidugi sai naerukrambid selle peale aga no mismõttes :D Sööming Maria juures, no ma ei hakka kirjutama siis mis me sõime, see peaks juba kõigil selga olema (pasta), ja siis päeva põnevaid osa: kuidas määrida suuska mida sa ise veel ei ole piisavalt tundma õppinud. Määrimine läks jälle praktiliselt öösse aga minu suusale sai siis alla järgmine kompleks:
Lipe:
Aluspõhi: Swix LFG 4 - grafiitparafin
Libisemine: Swix HF6 - kõrgflooriga sinine parafin -6 kuni -12
Pind: Toko JetStream Powder Red - flooripulber -4 kuni -10
Pidamine:
Krunt: Swix KR30 ICE Klister + Toko Base Wax Green - soojalt
Kiht 1: Swix VR45 - soojalt
Kiht 2: Swix VR40 - külamalt
Kiht 3: Swix VR40 - osaliselt 30cm keskele, külmalt
Kiht 4: Swix VR40 - külmalt
Kiht 5-6: Swix VR45 - osalsielt 30cm keskele, külmalt enne starti.
Üldiselt soovitati ilma floorita pisamismäärdeid aga meil ei olnud mida käepärast e. läks nii nagu kirjas, kõik flooriga peale krundi. Määrimisega lõpetasin kell 00:15, minu hallata oli kaks paari suuski, justkui määrdemees - kes soovib võin suuski määrida mõistliku tasu eest. Harrastussuusatajale vabatehnikatrennisuusk: krunt + Toko LF Vasa (idekas temperatuuril -2) millega ma ise sõidan ->10EUR'i. Aga see selleks! Äratuskell seada 5:15. Napp 5 tundi uneaega, enne magama minekut kaks lonksu punast veini, oli hea küll.
Vahepeale kohalik hittttt....

Viies päev, kolmas päev kohapeal. Hommikul napist unest suu kuiv, võistlusnärist hoiab pulss 80-90bpm kanti. Kaerahelbepuder maitseb nagu ikka, mõtetu pask, ja miski ei aita. Tuleb süüa, sest see on väärtuslikeid osa kõhutäiest ning energiast. Mida mina õppinud olen, ära söö liiga palju, muidu ajad südame pahaks, kui mitte kohe siis juhtub see pingutuse alguses. Parasjagu, et oleks kõht täis. Endiselt ei ole kindel, kas suusk töötab või mitte. Kodust kaasa võetud Värska on minu parim sõber, koondise kombe aastast 2009 selga. Peale värskelt ostetud Marcialonga vest. Väljas on tuuline ja ainult kombega oleks sõitma minek risk. Protseduur on pikk, riides, kleepsud suuskadele, number selga, geelid ja tabletid taskussse, annus magneesiumivedelikku, et lihas krampi ei läheks. Käed valutavad lauapäevast ning eilsest trennist. Ei ole just kõige kindlam olek. Sõit stardipaikka tundub pikk, unisena otsid soojust mida kusagil ei ole. Väljas on eriti vinge tuul. Raido läheb suuski proovima, meie viime suusad stardikoridori valmis. Raido annab tagasisidet, et tema suusk ei tööta, ei pea. Tekitab kindlustunnet :D Põis, soojendus, väljas läheb valgeks, elu hakkab sisse tulema, 8:00 liigun stardikoridori poole. Mass surub peale aga masune meeleolu on asendunud poweriga. Hea on olla, miski ei häiri, eesmärk mis seatud on selge: mõnuga läbi, ei tapa ja kui alla 5 tunni sõidan on kõik korda läinud. Kas suusk toimib? Kas suusk toimib? Kas suusk toimib? Igaks juhuks VR45 taskusse. 8:15 lähevad esimsesed teele, minu stardini aega umber 20 mintsa. 8:30 suusad käes stardiootuses. Start antakse lainetena. Turvameeskond liigub meie koridori ette, pinge hakkab tõusma, pulss 96bpm. Kepid kätte, suusad käes, suusatajad lähevad ja lähevad mina ootan. Läks, minek, joostes suusaalasse, suusad alla, leekima. Enesele üllatuseks olin kiireim mees omas krupis, esimesel tõusul olin eelmisel krupil sabas ja hakkasin päid võtma. Positiivseim märk: suusk oli ideaalne, ei oleks paremat soovida osanud. Pidamine toimis. Hing on kinni, keskmine pulss 167bmp, suus lööb kergelt vahule. Rasked esimesed 8km ronimist, öömaja, vend ja teised reisikaaslased ergutavad. Meie kiirem mees ja trennihull (19h nädalas suveperioodil ja 17h nädalas talvel) on umbes 10 mintsa ees pool, ta startis ka ees pool, ning isa kes minu kõrvalt minema sai 3mintsa taga. Pole viga. Keerukad laskumised võtavad veidi jala värisema. Poolikuid keppe on rajal rohkem kui arvata võid. Tehnika korras, mootor sisse töötanud, vajutan gaasi põhja, söögipunktides peale joogi ei tarbi, ülejäänud on taskus kaasas. Canazei, nüüd laskuvas suunas, vahepealsete tõusudega kergem osa. Rada kulgeb läbi külakeste, päike paistab aga ei ole veel orgu, kus rada keerutab, vajunud. Väga ilus, kitsas rada. Seisakuid praktiliselt ei ole, välja arvatud kui keegi ennast tõusul on suutnud põlvili ette parkida. Canazeist ainult paaristöö. Korra panen enne Pozzat põlve maha, eile proovitud rajalõik, laskumine kuus terava kurviga vasakule, on muutunud jääväljaks. Ei aita muu kui tuleb korra toetada, kohe püsti tagasi ja minek. Kaotust vb 10 meetrit, kuid selle võtan kiirelt tagasi. Keegi norrakas pakub mõnusat tempot, vist oli nr. 1660. Pikkade tõugetega ja hea tehnikaga koljat. Just paras minu jaoks. Kulgeme ainult ette ja ette poole...siiamaani e ole veel tagant peale mõne kihutaja kedagi möödnud, ainult ise mööda põrutanud Joogipunktist jooki, väike söök tasust ja edasi, 40km, käed hakkavad väsima, ei suuda enam siledal maal norrakaga ühte panna. Tõusunukkidel ja laskumistel töötan järgi aga lauskmaal kaotan. Predazzo, päike on jõudnud orgu, kohati hakkab libisemine kaduma, lumi muudub päikesepaistes märjaks. Midagi hulle ei ole aga buff lendab taskusse. Nüüd on tõeline kevadilm ja täielik nauding sõita. Tunned kuidagi päike võtab ja kui Eesti fännid raja kõrvalt ergutavad "Läheb, läheb, pane juurde :D" hüüavad siis tuleb elu tagasi sisse. 45km, lühikese distantsi finish, rahvast on hullu moodi, kõik elavad kaasa. Saan korraliku boosti ja panen veidi pöördeid juurde. 25km lõpuni, nohu. Vahepeal kohtun korduvalt suusatajat kelle suusaninale on kirjutatud Kalle, mõtlen kas eestlane. Küsin, ei saa vastust :D Siis tuleb tagant puhta eest värvides tressis suuskaja, arvan, et nüüd läheb õnneks aga ei ka see ei saa mõhkugi aru :D Vahepeal kipub koomiliseks :D Suusk töötab endiselt suurepäraselt, pidamine kestab ja lipe on superluks. Otsin jäisemat ja külmemat rajaosa. Tagasipööre Molinas, 6km lõpuni, rada hakkab taas tõusma. Raja äärde tekivad määrdeboksid nagu seened metsa, nüüd on terve rada päikese käes ja sulab. Kuna erinevalt teistest on minu jalad veel teravad siis saan veel mõnegist mehest mööda. Käed on väsinud ning hakkavad kangeks minema. Mõtlen magneesiumi peale aga jätan tolle siiski tasuksse. Tablet ja energiajook ja läheb edasi. Silla alt ülikitsast tunnelist läbi, avause eest olid kaks suusatajat risti kokku sõitnud. Nendest õnnestub kiirelt mööduda ja sealt see paistab, lõputõus. Mõte: türa. Sulalumel ei tööta pidamine enam krammigi, valin viimase määrdeboksi ning mind võetakse avasüli vastu. Kiirelt läheb automaadist kliistrikiht alla ja leekima. Aega kulus vb 15 sekki ja suusk pidas kui paku taga. Peas ainult üks asi, saaks lõppu, vahel mõtlen kas paneks juurde aga ei taha ennast ka ära nullida. Vahepeal on tõus nii järsk, et peab jalutama. Koht muutub tuttavaks, siin ma eile käisin, 1km lõpuni. Nüüd panen küll juurde, tõsu muutus leebemaks, müts oli ammu kus teine peast ja hõlmad laiali. Väljas +5 kraadi ja päike kõrvetas, tõeline sanatoorium. Lõpusirge, krt ilus, paar kõvemat tõuget, veel kaks pead ja finish. 4:32:51,8, viimased 2,5km 19min. Selline sõit. Mõnus ja enesele üllatuseks päris hea ajaga. Keskmine pulss 150bpm, mis on ääretult madal aga kõrgemaks ei saanud. Käed olid selleks liiga nõrgad ja kui isegi oleks tihedamalt ja intensiivsemalt tööd teinud siis proovitud sai ning see mingit edu ei toonud. Tuleb optimeerida ja selline see tulemus sai. Järeldus: 5+ ja suvel kummi venitama. Suured tänud korraldajatele, viimasepeal rada ja sõit. Esimene tempel värskelt ostetud Wordloppeti passis, Marcialonga. Järgmine saab olema Tartu Maraton ja siis kõigest veel 8 ning Master. Kes aru ei saanud, siis selleks, et saavutada Worldloppeti Meistri staatus on vaja läbida 10 maratoni, millest üks teisel kontingendil (austraalia, jaapan, kanada või usa maraton).
Tehtud, krdi hea!! Soovitan kõigil osaleda ja kaasa lüüa, parim kogemus eluks ja mitte üldsegi raske rada. Bussiga tagasi "koju", Vigo Di Fassasse kulgedes oli veel poolel distantsil suusatajaid näha, kes aktiivselt finishi poole püüdlesid. See on tahe ja ei maksa rääkida trennimahust ja muust, ainult tule ja sõida. Tunne rõõmu sellest, mis sul on. Pilte saate hiljem näha, neid veel lihtsalt ei ole käepärast.
Suured tänud ka Izile innustavate sõnumite eest. Need aitasid ja tekitasid soojust, mida stardieelselt hommikul otsisin.

Tagasitee oli kiire ja asjalik, külakostiks 8L kohalikku veini ja paar tahvlit magusat.
Kui midagi eredat välgatab siis kirjutan veel lisa, hetkel vist aitan :P
Peace.....