Чемпионат Мира

Alutaguse metsades karastatud, sai ka 40. Tartu Maraton edukalt läbi sõidetud. Kord kirjas, enesetunne suurepärane, kõik imestavad ja ega mina juba vastust võlgu ei jää :P Aga väike ülevaade siis seiklustest suusarajale ja suusarajal.
Reede, energiatase on täiesti maas, neljapäevane mittetrennipäev mida ma veidi väga ootasin lendas kehva enesetunde taustal vastu taevast. Ainuke asi, mida tarka oskasin soovida oli magada. Uni, my love. Uskumatu ikka kuidas tõmbab nii tuimaks, et mitte miski ei koti kui väsinud oled. Ei liiguta, ei kõiguta, minge perse beebilõustad. Aga tühja ka ei viitsi viilida, nii et võtsin härjal sarvist ja lohistasin ennast, enesele väikest vimkat mängides, härra Petsi ja preili Liisu juurde kus kamraadid pokkerit tagusid ning väikest napsi ära kasutasid. Lifesaver, that what it came. Paar ringi kaarte, väike rumm-koola ja esimene lahkuja aga sai veidi hingata ja rampväsinuna on inimestel soodumus ennast erakordselt välja puhata, tekib säärane komensatsiooni moodi pauk. Mõnus.
Suuskade määrimine, mis ime mis ime :D Külma kardeti, ka mina, enam kui Savisaart ja see andis oma tulemuse ka libestil tünnilaua all. Ei tundunud reaalne sõita kaua peas möörelnud eesmärgi sihil (koht 800 sees ja väike mõte alla 4 tunni), kerge hirm oli haaranud suusakurusid asjaarmastajaid lükka-tõukaspetsialiste. Karupüksid oli teema ja ajalehed ei kulunud enam lugemiseks või ahju alla tule tegemiseks. Ühesõnaga sai mindud kergele kompromissile, mõnus sõit, läbisõit.
Libisemine:
2xLF grafiit SWIX (soojalt sikeldatud nagu kõva määrdega ikka)
Pidamine:
Vauhti Base Wax (soojalt)
Rex Proline Green -5...-10 (4 kihti, esimene soojalt)
Selline lihtne harrastaja komplekt ja muud teadust midagi. Härrad higistasid, minu määrdida oli ju lausa 3 komplekti suuski, kas ikka ei peaks flooripulbrit alla lükkama, kas ikka ei peaks. Ausaltöelda tekitas see seedehäireid aga ei, oli vastus mille nad said. Ja täna ma seda ei kahetse, tõesti suusk ei olnud suurepärane aga neid kel paremini libises oli ka ühe käe sõrmedel, olud olid siiski keerulised. Habrasiivne lumi, külm.
Peale suuskade määrimist lennuga Järvele poodi kindaid vaata, just in case külm tõesti kimbutama peaks. Ühe paari sooja ostsingi ja siis kohe kodupoole teele. Ja põmm, üllatus. Peab mind kinni tumedapäine preili politseinik ja küsib "Mis värvi oli viimase foori märgutuli, kui te liikusite?" Mina "Äääämmmm, roheline, te ju ise seisite mu taga? (What a stupid question I thought)" Tema mulle vastu, et "Jah vabandust, eelmine, eelmine oli punane kui te üle ülekäihuraja sõitsite!" Mina: "Ääämmm, no tõesti ei tunne, et oleksin punasega üle sõitnud" Ja ma tõesti ei olnud teadlik, absoluutselt ei pannud tähele päikesemängus ja fööride meres. Õnneks oli brünett preili politseinik mõistlik ja piirdus miinimumiga. Nii ma siis sain oma elu esimese asja eest trahvi 24EUR'i. Fuck me, lubasin kolme aasta pärast uuesti proovida :D
Aga teema juurde tagasi. Tartusse sõit kulges pidevate kiiruskaamerasähvatuste taustal rahustavalt, see on justkui hüpnotiseeriv. Eks näis, kui palju nad selle sõidu eest tahavad aga numbrid oli ju vaja kätte saada ja aega ei olnud raisata. Ja kes tahab vahendeid annetada siis te saite just tünga. Aga ühesõnaga saime numbrid kätte, ostsin endal uued suusaprillid, Casco ja puha. Väga püss. Ma ei pea mainima millised gurmaanieined meid sugulase juures ootasid (vanaema täditütar)..uhhh. Kanad, riisid, salatid ühte ja test muudi, kotletid, marineeritud need ja teised. Seda ei jaksa ju ära süüa. Ja siis see mmmm seee mustsõstardega toorjuustukook. Põhimõtteliselt oli mu tädil, kes meiega samuti kaasa reisis õigus kui ta poes väitis, et väikesest jääks ju ainult sinu jaoks juba väheks. Sai suur ja sai hea.
Suusamäärimise lõpp, 3 kihti Rexi sai Tartus alla tõmmatud. Kõik rahul ja uni magus tulemas, vaatasin veel poole 2ni snuukerit, teised loomulikult magasid. Äratus, 6:30 Mari Pokineni "No näed" saatel. Uneaega võis ju väheseks jääda aga see ei morjendanud. Miski oli eelnevate päevade tasutal sellise buusti andnud, et ohh, südames oli hea ja soe. Tänud kõikidele fännidele, hingesugulastele ja fännidele, kes ennast ära tunneb siis You are the best.
Külm, külm, külm, väljas on -27 ja ma pole näost üldse muutunud. Kuidas on võimalik, minna starti -25 kraadi, tund aega edasi lükatud start oli päästev. Stardi hetkel kõigest -22, kui ma ei eksi. Esimest korda sai suusad üsna varakult stardikoridori viidud, kahjuks mind teise stardigruppi ei lastud, kuigi ma veenvalt üritasin selgitada, et mu numbriga on juhtunud eksimus ning see ei ole mitte 1200, vaid 120. Aga ega ei saa korraldajale ka pahaks panna, et nad teibitud näoga ja mustade prillidega härrasid ei usalda. Ühesõnaga kaotasin stardikoha osas juba oma 1000 kohta :P Kõik sujus rahulikult, kolmekihilise riietuse eelistest. Teise kihina kasutatud kombe raskendas urineerimist. Tõetäoliselt jätsin ma väga friigi mulje pissuaari ääres koogutades nagu vanaisa :D:D
Käpikud näpu vahel starti. 2 minutit stardini, suusad alla, käpikud ei mahu keppide rihmadesse, taskusse. Ehk ei ole vaja käpse. Kõrvaltvaade peale käpikute taskusse lisamist -> emane. Keegi peab kõnet, enam väga ei pane tähele. Ainuke, mida tähele paned on päike, mis taevas särab ja selga soojendab. Minek! Eee...kiired poisid jõuavad õlle juua ja hakkab liikuma mass. Jäin pisut keskele kinni, ääred on alati kiiremad nihkuma. See on teada, vahet ei ole kas jooks, suusk või ratas. Varustust hoides ei hakka ka pressima aga kaua ei kannata, tunnen, et see ei ole päris minu koht ja vajutan kahe rea vahelt ühel pikemal tõusul umbes 3 km stardist Veerpalu stiilis. Need mõned kümned kohad tekitavad päris hea avanemise. Rajal tekib äkitsi üsna palju ruumi, ju siis oli siiski tegemist tropiga. Külma ei ole kulgem nii ees kui taga peade meri. Ainus võimalus on grupiga kaasa minna sest mööda pressimine ja rajalt rajale hekseldamine kulutab mõtetult energiat ja aega. Esimene joogipunkt - ei söö, üks tops jooki. Rada kulgeb nagu unenägu, ei saagi aru, et juba on läbitud 23km. Teine joogipunkt - ikka ei söö, kaks topsi spordijooki. Tunnen juba kuidas kipub pigem palavaks kui külmaks ja mõttes tekib konflikt: kas peaks sööma, et auku ei tekiks. Kolmas joogipunkt, kõik kulgeb nagu unenägu - geel sisse, kaks topsi spordijooki ja kissell. Krt, see kissell, kui ta on soe, on nii õigesse auku. Rahulikult päikesepaistel kulgev liikumine on tänu korralikule rajale nii selge, nii muretu. Laeinetav maastik mängib kauneid kontuure. Vahel tekib tunne, et sa voolad läbi jäise õhu. Prillid teevad oma töö ja on asja eest, kuigi kipuva kergelt kohati jäässe minema. Viit 30km lõpuni, tunne ääretult värske, väsimusest ei ole veel jägegi. Panen kella uuele ringile, et hiljem oleks eha võrrelda, kuidas sõidu teisel poolel kestsin. 33km tuli täpselt kahe tunniga, esimest korda tekib mõte "kas ma suudan seda teha nelja tunniga", annab juba lootust, kuid alles pool maad. Neljas joogipunkt Peebu - kaks kisselli ja tükk hapukurki, peale punkti energiatabla suhu imeda - see on hea maisega. Keegid kurvad sõitjad lõhuvad üksteise suusakepid, nende nahas küll ei tahaks olla. Koht oli ka niivõrd laante ja metsade vahel. Nr 678, kui ma ei eksi on pidevalt minuga koos liikunud, vaikselt kulgeme ikka ette ja ette poole, kuid liikumine hakkab aeglustuma. Oleme jõudnud kusagilemaale, kust sõidukiirus on ühine. Viies joogipunkt - kolm kisselli, sprdijooki ei joo aga suure geelituubi pigistan tühjaks. Enesetunne on suurepärane, jalgadel on kolmekihilise riietuse tõttu palav aga midagi teha ka väga ei ole. 17km lõpuni ja esimest korda anud, et krt 4 tundi on reaalne. See tunne on motiveeriv ja pakub hingerahu. Geel mõjub, jalad tulevad kergest kuumashokist välja. Rada on nii tuttav, paremalt, väike tõus, kohe vasakule läbi süvendi ja järsem tõusunukk, mis viib laskumisele üle põllu otse Hellenurme toitlustuspunkti. Tädi tantsid raja ääres, sest on mind märganud. Lõpuks saan oma kõhust lahti (loe käpikutest) aga aega passida enam ei ole. Kaks kisselli ja amps hapukurki ning edasi. Ainult 9km lõpuni. Fucking ilus sõit, no seda on raske sõnadesse panna aga midagi ei ole öelda. Millegi üel ei ole nuriseda. Mõne teise suusasõbraga vesteldes selgub, et nemad jagavad arvamust ning eks neil ole ka hädasi. Kes on suusk veidi hell ja teisel käed nõrgad aga selge on see, et ilm on kuradima ilus. Päris pikalt sõitsin koos nr.'ga 711, kui ma ei eksi. Temaga sai ka pikemalt juttu puhutud, kuid 3km enne lõppu kus asub kohvipunkt libises ta poolsada meetrit ette. Kohvilonks oli asjakohane, kuiig maitses just mitte parim. Selle kohta ütleks, et osalistasu oli vaja kuidagi välja võtta :D Nüüd on juba selge, et aeg tuleb alla 4 tunni, pinge on maas. Tulemus on tehtud, ei pressi. Lõdvalt lõpuni. Mõned kimavad mööda aga see enam ei mojenda, lõpusirgel küll panen täiskäigu sisse, kuna tagant vajub mingi kahtlane grupp peale ja lõpp. Sõrmed taeva poole, medal kaela. Tehtud, soojad riided selga ja preemiaks mõned kuumad õlled meega. Õige hää.
Riideid vahetades kohtan vana kes mind Tamsalus viimased 3km vedas, ka tema on ääretult rahul ja tuli finishisse umbestäpselt sama ajaga.
Esialgse protokolli järgi: Aeg 3:56:07, koht 732
Isal ja vennal läheb veel veidi aega, üks sugulane on veel rajal. Kertu teeb oma sõitu - esimene kord ja 31km. Ja läbi sõitis! Tehke järgi! Nii nagu vend juba enne maratoni eenevaid aastaid meenutades sõnas "Kui mina finishisse jõudsin oli need kaks juba kuumast õllest kinni ja teatasid mulle rõõmsalt, et minul olla au autojuhi ametit pidada" No ka sel korral läks enamvähem nii, kuigi teda autojuhi kohalt tagandati, see oli teiste töö. Väike pilt ka Scream Tartu Maraton Edition. Peale sõitu, juba koduteel.

Traditsiooniline Annelinna saun küttis raami soojaks ja pesi liigesed puhtaks. Ikka ja jälle oli seltsiks ka parun Hannes Kaljujärv, kes tundub suurem saunamees ja pidev külaline seal olema.
Väsimus kipub hetkel peale, kui teinekord kriban veel. Järgmise kahe aasta eesmärk aga : koht 300 sees. Let's do ths shit :D Kaks suusamaratoni veel sel aastal ning siis juba ratta selga.