13 tundi...lahing ei ole möödunud kaotusteta. Seltsimees Rein Org aka Kusjuk on haigestunud. Kas meest võib homme rajal näha otsustatakse homme hommikul. Hetkel on tiimi arst skeptiline.

Evita

Eilne riiiiläks, astusin läbi Nokia Kontserdisaalist ja andsin muusikali vastu ära novembris ostetud Evita piletid. Raske hinnata, kas etendus oli tõesti hea või oli mulje kesine. Kindel on see, et hiilgav ja miljonitest kõlaritest koosnev süsteem ennast minu jaoks ei tõestanud. Tekkis lausa küsimus, kas see üldse toimis? Kohati oli orkester vokaalist üle ja nii jäi mõnigi magus koht arusaamatuks aga milline võiks siis hinnang olla? 2 tundi möödus kiiremini kui järjekord perearsti juures. Uksest välja astudes tundus, et tund lisa ei teeks paha ja külmavärinad jooksid mööda seljatuge. Eks see jääb teie enda otsustada aga mina olen siin ja praegu.
Maratonistardini on jäänud päev ja alla tunni. Eile tegin kaks õlut ja jutustasin loo vaiksest kangelasest, aplast miisust ja tema kahest relvast. Jalad jooksevad piimhapet täis ja vajuvad tunneteküllases laupäevas alt. Mis sest, et keegi öösel minu uue kampsuni peale urineeris. Ürita sa organiseeruda nii, et kindel olla ja siis rikutakse kõiki reegleid. Newton tundub lollina ja matemaatikud sügavad kukalt. Võistlus käib selle peale, kes enne ära kustub. Nii kaugele oleme me siis jõudnud! Fucking uskumatu aga millegipärast hakkab see liiana tunduma. Kõrvalt näha teiste allakäiku ennast hiilgavaks pidamata. Müsteerium Bullerby küla poriselt tänavalt.
Ahh, et mida mina homseks suusale alla määrin: Toko roosa kõrge floorisisaldusega määre, temp. vahemik oli vist -4 kuni -10 kui ma ei eksi. Peaks olema hea materjal homseks, kergelt värske lumega kaetud rajaläbimiseks. Loomulikult teen väikese testi ja lohistan peale määrimist paar tiiru Keila radadel, et aimu saada, kas liigun õiges suunas, forward. Mõte pole paha, kui kaks paari suuski rajale vedada, sest klassikaomadel on niikuinii grafiitmääre all, mis oleks ilmselt teine variant. Elagu Lara Croft ja tema kaks sõpra.

Female shootout

Mitte kaua ei ole jäänud eesmärgi esimeste sammudeni. Tunne on ärev ja ilmselt tulevad esimesed sammud värin hinges, enne stardipauku taob süda 130+ minuti. Käed on lodevad, taod keppidega vastu värskelt pressitud lund aga tundub, et sellest ei piisa. Silmad jooksevad esimesel laskumisel külmast õhust vett nagu väikesel lapsel. Tunne on ootuspärane, kuid kohati on raske uskuda, et suudaksid veel üle kolme kilomeetri vastu pidada. Mõni hetk peale seda tunned õhus mustikakisselli lõhna, oled jõudnud esimesse teeninduspunkti ja sealt edasi on justkui pühapäev. Ennist märkamatuks jäänud päike peegeldub pehmel lumel, sõidan nagu narkouimas, kõik tundub nii selge, puhas ja veatu. Ühtäkki muudub aga olukord veelgi, kõik hakkavad sulle selg eest vastu tulema. Seesama number 674 oli veel mõned kilomeetrid tagasi sust mööda sööstnud ja maksab pimedusele lõivu. Tema on nüüd seal kust sina alustasid, arvan ja vihisen enesekindlalt kuuseokstega palistatud finishikoridori mööda, alles siis meenub, et ma olen väsinud, rampväsinud. Aga keda see enam ikka kotib, see on kõik juba möödas, väsimus oli vaid hetk, joovastus aga romaan öökapil.

Cuisses de grenouille et finlandaise elk

Reede! Normaalne pidu! Mitte, et ma täna peale hõbeniidi ketramise midagi plaaninud oleks aga tore päev, mis teha. Väsimus on kallal pidevast pressimisest. Teist päeva kipub kella 2 ajal uni peale ja aktiivsus kukkuma. Pühapäevani on vaja vastu pidada ja kangutada, siis võtame hoo maha ja hakkame saastuma. Lühikesed distantsid rahulikus tempos on järgmise nädala märksõnad. Relax ja valmistumine esimeseks tulistamiseks. Viru Maratonini on jäänud hetkel 213 tundi, neli õlut ja tuline triikraud. Kolmapäeval sain kül suusa hullult lippama, muidugi kohad kus vana jämedama teraga lumi välja turritas oli pisut kesine, kuid peenema peal, lausa lust.
Esmaspäev...vahepeal draftina seisnud sissekanne saab täna oma lõpu. Eile oli raske päev, mis iseenesest lõppes hulka ladusamalt kui ma lootsin, kuid algus oli keeruline. Keila Suusasõit ja külma tõttu 33km'lt 26,5km lühendatud distants oli paras katsusmus. Suusk ei olnud see, mida lootsid ja läbimine oli raskem kui kolmapäevane ladus trennilõik. Kõrvalt vaadata, kuidas seltsimehed katkestavad ja peale teist ringi laguneb pea poolteist ringi koos sõitnud seltskond ja ma jään üksi, ees tükk tühja maad. Sel hetkel mõtlesin: oleks pidanud alguses ka selle grupi neelama ja kiirendusega eelmisele järgi võtma. Aga selleks oli nüüd juba hilja. Alguses tikkusid aeglasemad gruppi venitama, juba peale kahte kilomeetrit tekkisid märgatavad vahed ja kui suusk kõige parem ei olnud oligi hetk käes, kus pidi endale aru andma, et kiirem liigutamine maksab lõpuks kätte. Viimasele ringile minnes oli endiselt üksi, vastik, aga tuli pressida. Lõpp, hea tunne, kuum meejook ja külmunud viineripirukas. Paar head kiidusõna ja juba enne starti kirutud atomicu suusad olid sõidu edukalt finišisse viinud. Vanad meistrid väitsid nimelt juba enne starti, et täna atomic ei lippa ja nii ta ka oli. Ise aga olen ülimalt rahul, ma sõitsin läbi selle katsusmuse ja järgmisel pühapäeval Viru Maratonil hoidke alt. Kui suusk kenasti libiseb siis valan kogu selle viha seal välja, mis vahepeal tõrvapoti kaane alla kleepunud.

Heihei! Päevad mööduvad, esimese maratonini on jäänud veidi üle kahe nädala. Enesetunne läheb ülesmäge, eile suutsin ennast üllatada ja esimest korda suusarajal oluliselt tempot tõsta ja samal ajal jäi esimest korda pulsi keskmine alla 160bpm'i. Kui eelmise nädala kolmapäeval oli keskmine sama distantsi peale keskmine 166bpm siis eile 158bpm. Ja ajaliselt sõitsin 15sek/km kohta kiiremini. No ilmselt olid ka tingimused head, kuid ei oleks lootnud, et pulss niivõrd suure hüppe allapoole teeb. Usun, et asi on ka paaris saalitrennis. Raske õhk ja maksimaalne pingutus mõjusaid kuidagi...või oli asi hoopis üsna rahulikus nädalavahetuses, kus sai pisut rohkem pinget maha laadida ilma vastupidist põntsu panemata. Keila suusaraja kohta ütleks küll paar kurja sõna juba täna, no ei suudeta paar korda nädalas rada nii üle käia et see künklikuks liuväljaks ei muutuks. Kohe kui kiirus suurem on tegu et suusaliugu kontrollida ja päkk väsib ära. Aga mes seal ikka...toitume mõnuga ja teeme ikka suusatrenni!
Ülehomme Kuutsekale! Jepikajee...hakkab tulema vaikselt. Saab veidi hullata :D Laseme tööinspektorid ja muud peedistajad, kes üritavad viimasel ajal külje alla ronida ja omakasu lõigata mööda külge maha ja astume peale nagu läbi põlenud sigaretile. Esmaspäeval saab 5 aastat tööstaaži aga arvestades meie juhtide kõrget taset personalijuhtimises ja oma alluvatega suhtlemises siis võivad nad selle ka ära unustada. Mind niikuinii ei huvita mida nad arvavad, sest kui teise käest ei küsi siis pole mõtet ka ise jutustada.
Kepid pihku ja punuma...

Listis

Team Saajos registreerus edukalt Estoloppet sarja. Tiimide arvestuses on siiamaani edukalt täitnud osalemistingimused veel 3 meekonda: EAF, Piletilevi/Craft ning V.S.Ski Team Rakvere. Mõnusat libisemist!

Freeride

Jou! Tunnen ennast täna juba kaks nädalat suurt koormust talununa kurnatult. Pole just tavaline, et reedel väljas lällamata laupäeval kell 17:00 luuk kinni vajub ja pilt taskusse sõidab. Uni ja valu on võtnud võimust. Kindlasti mitte ei ole tegu millegi halvaga, see on nagu erutus, mis samavõrd väsitav kui nauditav. Homme jätkame samas vaimus. Kõigepealt tööle ja peale seda trenni, saalihoki sedapuhnku. Suusad lähevad taas alla ilmselt esmaspäeval.
Lagi on see, et lõpuks ometi on selgus, et sel aastal sõidan fucking hullu panema Slovakkia küngastele. Julmalt sõidab katus ära sellele mõeldes. Laud alla, kiiver pähe, pehme lumi, lumest vaevu välja piiluvad kuused aaaaaaaaaa. Minge kõik p****, teeb selle 5 nädalat nüüd kähku ära ja siis leegid peale, minema siit Eestimaa pesulaualt. Tripi hinnaks kujuneb esialgsete kalkulatsioonide järgi 4,5kilo + x e. kui kastide kauppa õlut tagasiteel ostma ei hakka siis peaks mingi 6 kuni 6,5 hakkama saama. Normaalne pidu. InspiratsiooonipuudussuduupinoooistaripsnI

Error found!

Tegelt pole tegu esimese postitusega vaid tutvustusega: lugu sellest, kuidas kolm meest jne.

Kena talve!

Ma ei hakka sõna võtma, kui mul midagi öelda pole. Mainides ära täieliku bardaki, mis siin toimub nende kuradima pulsimõõtude ja läbitud kilometraažide näol, tekib mul tahe loobuda kõikidest treeningutest ja minna täiesti külmana seda asja läbi sõitma. See nagu algul idee oligi, et paar-kolm korda nädalas teeme trenni (kui viitsime) ja siis sõidame läbi kõik need maratonid, mida pakutakse, kasvõi tahtejõuga. Mis türastand pulsimõõturid ja tipptehnoloogia? Keda see ausalt kotib? Need on tänapäeval peaaegu kõigil olemas. Just, peaaegu kõigil, mul veel pole ja ma leian et mul pole vajagi. Mul oleks vaja vanakooli puusuuski, eriti magusalt kõlaks esimese EV-aegsed ja nendega pulti lennata - vat see oleks tase.
Oobrid, härrad, litsid ja muidumehed on hakanud siin trenni liiga tõsiselt võtma, aga kui tõsiselt tahate võtta, võtke poest kurge ja lennake Lõuna-Eestisse, küll siin juba õpetatakse, mida tõsiselt tasub võtta ja kui palju. Küll te enda kindlad piirid üles leiate, praegu te ainult kompate neid! Ja seda juttu trükib teiselpool raali üdini kaine ja unetu Kusjuk, kes loodab siiamaani, et mõni temasugune veel kõigil kuuel maratonil kaasa teeb, sest antud hetkel tundub tõesti, et ainus, kes selle blogi ja tiimi loomise pärandit endaga kaasas kannab on vanakooli pohhuist - Kusjuk.

PS!
Kui ei usu mida räägivad minu huuled,
kõige esimene blogi ava ja siis ise sa kuuled (näed)!

Head uut aastat!

Head uut aastat kõigile! Täna avanes uus mainframe aastasse 2010, tõmba endalegi uus mänguväljak ja unistused! Ilmselgelt ei ole veel eilsest, või pigem tänasest kaineks saanud. Kohvitops on nina all, monitor on HD ja kohe lähen muru niitma. Nii leim on olla, et paha hakkab. Suutsin ikka korraliku sita kokku keerata, tra. Rohkem ei kirjuta täna.(PUNKT)