Ma ei hakka sõna võtma, kui mul midagi öelda pole. Mainides ära täieliku bardaki, mis siin toimub nende kuradima pulsimõõtude ja läbitud kilometraažide näol, tekib mul tahe loobuda kõikidest treeningutest ja minna täiesti külmana seda asja läbi sõitma. See nagu algul idee oligi, et paar-kolm korda nädalas teeme trenni (kui viitsime) ja siis sõidame läbi kõik need maratonid, mida pakutakse, kasvõi tahtejõuga. Mis türastand pulsimõõturid ja tipptehnoloogia? Keda see ausalt kotib? Need on tänapäeval peaaegu kõigil olemas. Just, peaaegu kõigil, mul veel pole ja ma leian et mul pole vajagi. Mul oleks vaja vanakooli puusuuski, eriti magusalt kõlaks esimese EV-aegsed ja nendega pulti lennata - vat see oleks tase.
Oobrid, härrad, litsid ja muidumehed on hakanud siin trenni liiga tõsiselt võtma, aga kui tõsiselt tahate võtta, võtke poest kurge ja lennake Lõuna-Eestisse, küll siin juba õpetatakse, mida tõsiselt tasub võtta ja kui palju. Küll te enda kindlad piirid üles leiate, praegu te ainult kompate neid! Ja seda juttu trükib teiselpool raali üdini kaine ja unetu Kusjuk, kes loodab siiamaani, et mõni temasugune veel kõigil kuuel maratonil kaasa teeb, sest antud hetkel tundub tõesti, et ainus, kes selle blogi ja tiimi loomise pärandit endaga kaasas kannab on vanakooli pohhuist - Kusjuk.
PS!
Kui ei usu mida räägivad minu huuled,
kõige esimene blogi ava ja siis ise sa kuuled (näed)!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar