Mitte kaua ei ole jäänud eesmärgi esimeste sammudeni. Tunne on ärev ja ilmselt tulevad esimesed sammud värin hinges, enne stardipauku taob süda 130+ minuti. Käed on lodevad, taod keppidega vastu värskelt pressitud lund aga tundub, et sellest ei piisa. Silmad jooksevad esimesel laskumisel külmast õhust vett nagu väikesel lapsel. Tunne on ootuspärane, kuid kohati on raske uskuda, et suudaksid veel üle kolme kilomeetri vastu pidada. Mõni hetk peale seda tunned õhus mustikakisselli lõhna, oled jõudnud esimesse teeninduspunkti ja sealt edasi on justkui pühapäev. Ennist märkamatuks jäänud päike peegeldub pehmel lumel, sõidan nagu narkouimas, kõik tundub nii selge, puhas ja veatu. Ühtäkki muudub aga olukord veelgi, kõik hakkavad sulle selg eest vastu tulema. Seesama number 674 oli veel mõned kilomeetrid tagasi sust mööda sööstnud ja maksab pimedusele lõivu. Tema on nüüd seal kust sina alustasid, arvan ja vihisen enesekindlalt kuuseokstega palistatud finishikoridori mööda, alles siis meenub, et ma olen väsinud, rampväsinud. Aga keda see enam ikka kotib, see on kõik juba möödas, väsimus oli vaid hetk, joovastus aga romaan öökapil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar