
Ahoi! Ma liitun Intsu soojade emotsioonidega, väga väga väga suusailm on olnud viimased päevad! Täna pisut keerulised olud siin masuses Keilas, tuleb läbi pehmelt maha sadanud lumevaiba ennast edasi tõugata. Siiamaani veel puhtalt vabas stiilis möödunud kilomeetrid tunduvad hetkel jube kerged. Ilmselt olen valinud sobiva aja rada väisata ja pehmelt öeldes ei ole veel kõvemate spetsialistide massilisi möödasõite tunda saanud. Elan endiselt selles võltsis ja ilusas maailmas, kus me tunneme ennast 10 kilose haamrina reaalsust aimamata. Krt, mulle kohe meeldib...Tulevikus tahan saada kaineks, üdinisti isamaiseks erakuks, lambavillaste sandaalidega impressionistiks ja punkt. Seda lauset kirjutades meenus, mulle hetk esimestest suusakilomeetritest. Veel sellest ajast, kui lund taevast alla ei tulnud ja pressiti kunstlumest meeter kaks. Sõidan mina siis üht pikemat laugemat tõusu ja ees venib keegi tüüp, naine juba ootab lapse ja kelguga mäe otsas. No normaalne..higimull on otsa ees, süda tulistab ja jalgades on tunda nõrkust, kui härra heast tahtest paremalt rajaserva tõmbab ja naisele hüüab: "Las noored uljaspead lendavad mööda!" What a...ise heal juhul 3 aastat vanem kui mina ja siis leiab sellise vabanduse. Ütleks siis ausalt ära, et rihm on pingal aga paukku ei tule, väsinud. Hää küll...egas mina ka tea kui kaua tema juba veerenud oli ja mida iganes aga ehe mäletsus sai sellest kohe kindlasti.
Aga kuulake mussi ja otsige enneast pildilt üles! Mõnusat lippamist!